talurahva pärisorjusest vabanemine
Loe ja saa teada, miks ja kuidas toimus talurahva vabastamine pärisorjusest!
VALGUSTUSAJASTU MÕJUD
Pärisorjuse kaotamine oli õhus juba Rootsi ajast saadik. Põhjasõja tagajärjel otsene murepilv balti parunite pea kohalt mõneks ajaks kadus, kuid 18. sajand oli siiski valgustussajand ja see tähendas, et pärisorjuse kaotamist nõudvad hääled siiski päriselt ei lakanud ja muutusid 18.sajandi lõpus juba üsna kõlavaiks.
ESIMESED TALURAHVASEADUSED 1802/1804.A
18.-19. sajandi vahetusel hakkas balti aadli hulgas kujunema arusaam, et reformidest pole pääsu. Selle üks põhjusi oli tõsiasi, et senisel viisil ei olnud enam eestlastest ja lätlastest võimalik enam rohkem välja pigistada, teiseks aga n.-ö. ajastu vaim - maad hakkas võtma seisukoht, et olukord, kus üks inimene on ametlikult teise omand ehk ori, 19.sajandi künnisele jõudnud Euroopasse enam ei sobi. Reformide alustamist tõukas tagant ka 1801.aastal troonile tõusnud liberaalsete vaadetega keiser Aleksander I. 1802.aastal võeti Eestimaa maapäeval vastu esimene talurahvaseadus, nn "Iggaüks", mida tuntakse selle avasõna järgi. 1804.aastal kehtestati oma talurahvaseadus ka Liivimaal ja asendati Eestimaa "Iggaüks" uue seadusega. Nimetatud seadustega loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise, anti talupoegadele õigus oma talu pärandada ja normeeriti koormisi. Liivimaa seadus nägi selleks ette ka maade ülemõõtmise ja hindamise. Mõisniku kodukariõigust piirati, näiteks taluperemehele ei tohtinud härra enam üldse ihunuhtlust määrata, oluliselt piirati talupoegade ostmist ja müüki.
Kummatigi olid talupojad oodanud enamat, muu hulgas näiteks öisest rehepeksust pääsemist. Kõneldi, et mõisnikud on õige seaduse ära peitnud ja talupoegadele võltsingud andnud. Mitmel pool puhkesid rahutused (nt vastuhakk Kose-Uuemõisas 1805.a). Oli ilmne, et reformidega tuleb edasi minna ja talupojad pärisorja seisundist vabastada.
Sellele andis omapoolse tõuke teine keiser, nimelt Napoleon. Napoleon oli feodaalkorra jäänuste, sealhulgas pärisorjuse vastane ja nii kaotati pärisorjus 1807.aastal ka tema meelevalla alla sattunud Preisimaal. Kuna sellega mõisnike majanduslik võim talupoegade üle mitte ei kadunud, vaid pigem suurenes, siis hajutas see mõnevõrra balti aadlike hirme. Ettevalmistatud seaduste väljakuulutamine takerdus paraku sellesama Napoleoni taha, kes 1812.aastal Venemaale kallale tungis. [ ... ]
Kui Napoleoni sõjad läbi said, jõudis järg taas talurahvaseaduste kätte. Eestimaal kaotati pärisorjus 1816. ja Liivimaal 1819.aastal. Täpsemalt öeldes said seadused nimetatud aastatel keisri kinnituse, nende rakendumine võttis veel mitu aastat aega.
1816/1819.A TALURAHVASEADUSED
Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu tekitas vabastamine vastakaid tundeid ja paljud leidsid põhjust pärisorjust hea sõnaga meenutada. Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise mõisa kolida, kuid esialgu mitte linna või mõnda teise kubermangu.
Kummatigi ei olnud "prii" inimese staatus siiski paljas sõnakõlks, isegi kui priius otsekohe rikkalikumat toidulauda või koormiste vähenemist kaasa ei toonud. Oli tõsiasi, et mõisnik talupoegi enam müüa ei saanud, ja 1830ndatest aastatest alates võis talupoeg ka linna kolida. Eneseteadvust lisas seegi, et vabakslaskmisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Kuna nimepanijad olid mõisnikud, siis omandasid eestlased palju saksapäraseid perekonnanimesid, mis alles 1930ndatel eestistati.
Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna (valla) ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jne. Esialgu jäi vald siiski mõisniku eestkoste alla ja temast sõltuvaks. Näiteks vajasid valla üldkoosoleku otsused mõisniku kinnitust. [... ]
1849/1856.A TALURAHVASEADUSED
1840ndatel hakkasid rüütelkondade helgemad pead mõistma, et ka teoorjuse päevad on loetud. Et mõisamajandus palgatööjõule ümber korraldada - ühtlasi selleks, et aina uhkemate häärberite ehitamist kinni maksta -, oli vaja lisastiimulit, mis leiti talude müükipanekus. 1849.aastal võeti Liivimaal ja 1856.aastal Eestimaal vastu uus talurahvaseadus. Nende peamine mõte oligi talude järk-järgulise müümise korraldamine, mis pidi aegamööda kaasa tooma ka teoorjuse kadumise. Talupoegade seisukohalt oli muidugi tegu ostmisega, talude päriseksostmisega, mis algaski 1850ndatel aastatel, ehkki üksikuid talusid oli päriseks müüdud juba varem. Esialgu oli talude ostmine siiski harv ja seda võisid endale lubada vaid jõukamad. Päriseksostmisega kaasnes talude kruntiajamine: kui seni oli ühele talule kuulunud isegi kuni mitukümmend erinevat maatükki, siis nüüd tekkisid kompaktsed maaomandid. [ ... ]
Allikas: Lauri Vahtre. Eesti rahva lugu. Tallinn: Ilo, 2005. Lk 119-120.
Pärisorjuse kaotamine oli õhus juba Rootsi ajast saadik. Põhjasõja tagajärjel otsene murepilv balti parunite pea kohalt mõneks ajaks kadus, kuid 18. sajand oli siiski valgustussajand ja see tähendas, et pärisorjuse kaotamist nõudvad hääled siiski päriselt ei lakanud ja muutusid 18.sajandi lõpus juba üsna kõlavaiks.
ESIMESED TALURAHVASEADUSED 1802/1804.A
18.-19. sajandi vahetusel hakkas balti aadli hulgas kujunema arusaam, et reformidest pole pääsu. Selle üks põhjusi oli tõsiasi, et senisel viisil ei olnud enam eestlastest ja lätlastest võimalik enam rohkem välja pigistada, teiseks aga n.-ö. ajastu vaim - maad hakkas võtma seisukoht, et olukord, kus üks inimene on ametlikult teise omand ehk ori, 19.sajandi künnisele jõudnud Euroopasse enam ei sobi. Reformide alustamist tõukas tagant ka 1801.aastal troonile tõusnud liberaalsete vaadetega keiser Aleksander I. 1802.aastal võeti Eestimaa maapäeval vastu esimene talurahvaseadus, nn "Iggaüks", mida tuntakse selle avasõna järgi. 1804.aastal kehtestati oma talurahvaseadus ka Liivimaal ja asendati Eestimaa "Iggaüks" uue seadusega. Nimetatud seadustega loodi vallakohtud, kus kohtumeesteks olid talupojad ise, anti talupoegadele õigus oma talu pärandada ja normeeriti koormisi. Liivimaa seadus nägi selleks ette ka maade ülemõõtmise ja hindamise. Mõisniku kodukariõigust piirati, näiteks taluperemehele ei tohtinud härra enam üldse ihunuhtlust määrata, oluliselt piirati talupoegade ostmist ja müüki.
Kummatigi olid talupojad oodanud enamat, muu hulgas näiteks öisest rehepeksust pääsemist. Kõneldi, et mõisnikud on õige seaduse ära peitnud ja talupoegadele võltsingud andnud. Mitmel pool puhkesid rahutused (nt vastuhakk Kose-Uuemõisas 1805.a). Oli ilmne, et reformidega tuleb edasi minna ja talupojad pärisorja seisundist vabastada.
Sellele andis omapoolse tõuke teine keiser, nimelt Napoleon. Napoleon oli feodaalkorra jäänuste, sealhulgas pärisorjuse vastane ja nii kaotati pärisorjus 1807.aastal ka tema meelevalla alla sattunud Preisimaal. Kuna sellega mõisnike majanduslik võim talupoegade üle mitte ei kadunud, vaid pigem suurenes, siis hajutas see mõnevõrra balti aadlike hirme. Ettevalmistatud seaduste väljakuulutamine takerdus paraku sellesama Napoleoni taha, kes 1812.aastal Venemaale kallale tungis. [ ... ]
Kui Napoleoni sõjad läbi said, jõudis järg taas talurahvaseaduste kätte. Eestimaal kaotati pärisorjus 1816. ja Liivimaal 1819.aastal. Täpsemalt öeldes said seadused nimetatud aastatel keisri kinnituse, nende rakendumine võttis veel mitu aastat aega.
1816/1819.A TALURAHVASEADUSED
Nende seadustega kuulutati talupojad isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad talupoegadele kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja talupojad selle rentijaiks. Kuna vastsetel rentnikel eriti muuga maksta ei olnud kui oma tööga, siis tähendas see, et teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid. Ilma maata priikslaskmise teine loogiline tagajärg oli, et kadus talupoegade õigus oma talu pärandada. Seetõttu tekitas vabastamine vastakaid tundeid ja paljud leidsid põhjust pärisorjust hea sõnaga meenutada. Ka polnud vabadus täielik. Näiteks võisid talupojad küll teise mõisa kolida, kuid esialgu mitte linna või mõnda teise kubermangu.
Kummatigi ei olnud "prii" inimese staatus siiski paljas sõnakõlks, isegi kui priius otsekohe rikkalikumat toidulauda või koormiste vähenemist kaasa ei toonud. Oli tõsiasi, et mõisnik talupoegi enam müüa ei saanud, ja 1830ndatest aastatest alates võis talupoeg ka linna kolida. Eneseteadvust lisas seegi, et vabakslaskmisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek. Kuna nimepanijad olid mõisnikud, siis omandasid eestlased palju saksapäraseid perekonnanimesid, mis alles 1930ndatel eestistati.
Priikslaskmise tagajärjel arenes edasi juba eelmiste talurahvaseadustega alguse saanud kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna (valla) ametimehed, kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jne. Esialgu jäi vald siiski mõisniku eestkoste alla ja temast sõltuvaks. Näiteks vajasid valla üldkoosoleku otsused mõisniku kinnitust. [... ]
1849/1856.A TALURAHVASEADUSED
1840ndatel hakkasid rüütelkondade helgemad pead mõistma, et ka teoorjuse päevad on loetud. Et mõisamajandus palgatööjõule ümber korraldada - ühtlasi selleks, et aina uhkemate häärberite ehitamist kinni maksta -, oli vaja lisastiimulit, mis leiti talude müükipanekus. 1849.aastal võeti Liivimaal ja 1856.aastal Eestimaal vastu uus talurahvaseadus. Nende peamine mõte oligi talude järk-järgulise müümise korraldamine, mis pidi aegamööda kaasa tooma ka teoorjuse kadumise. Talupoegade seisukohalt oli muidugi tegu ostmisega, talude päriseksostmisega, mis algaski 1850ndatel aastatel, ehkki üksikuid talusid oli päriseks müüdud juba varem. Esialgu oli talude ostmine siiski harv ja seda võisid endale lubada vaid jõukamad. Päriseksostmisega kaasnes talude kruntiajamine: kui seni oli ühele talule kuulunud isegi kuni mitukümmend erinevat maatükki, siis nüüd tekkisid kompaktsed maaomandid. [ ... ]
Allikas: Lauri Vahtre. Eesti rahva lugu. Tallinn: Ilo, 2005. Lk 119-120.