loe alljärgnev lõik talurahvaseadusest ning vasta teksti lõpus olevatele küsimustele!
Väljavõte Liivimaa talurahvaseadusest. 26.märts 1819.
Liivimaal võttis maapäev talurahva vabastamise küsimuse päevakorda 1818. aastal, kui Eesti- ja Kuramaa talupojad olid juba priiks kuulutatud. Liivimaa uue talurahvaseaduse projekt töötati välja Eestimaa 1816.aasta seaduse alusel ja üldpõhimõtetes ühtis sellega. Vabastamisseaduse pidulik väljakuulutamine jäi 1820.aastasse. Balti kindralkuberneri Filippo Paulucci korraldusel kroonumõisates selle seaduse mitmed sätted ei rakendunud. Näiteks ei vabastatud kroonumõisate rentnikke kohustusest anda talupoegadele häda korral toetuslaenu ning neid kohustati võimalusel jääma seniste mõisakoormiste juurde ja lubama talupoegadel hakata talu eest renti maksma rahas, rendilepinguid taludega tuli sõlmida 12-18 aastaks jne. Nii jäid kroonumõisates mitmed senised talurahvakaitse põhimõtted jõusse.
I Liivimaa ja Kuressaare-maa (st Saaremaa) pärismõisavanemad annavad kõik meelevalla, mis neil kui pärisvanematel oma pärisrahva peale on olnud, eneste käest ära ja teevad pärispõlvele igavesest ajast otsa; aga maad, sest et need mõisavanemate pärised on, jäävad nende kätte ja on neil meelevalda nendega teha, kuidas seda oma kasuks tunnevad tarvis olevat. [---] Sest ja sellepärast ei maksa nüüd enam see seadus, mis 1804. aastal sinna juurde lisatud, et küll üks [ja] teine nende sisse kirjutatud seadus ühe ja teise asja pärast, kuidas alamal saab nimetatud, veel mõneks ajaks kindlaks seaduseks jääb.
II Kroonu poolest lastakse, nõnda kuidas aulik keisrihärra seda [on] kuulutanud, Liivimaa kuninga valla (st riigi- ehk kroonumõisate) rahvas ka priiks. Sedasama teevad linnad ja raed oma mõisates oma valla rahvaga.
IV Ometi ei sünni ega või kõik pärisrahvast korraga ja ühel hoobil priiks lasta: muidu põllutöö mitmest kohast kinni hakkaks (st häirimatult edasi ei läheks) ega saaks maa, mis rahvast toidab, korrapärast haritud; vaid saaksid aga mitmed segadused tõusma ja sündima, mis rahu keelaksid ja viimaks kõigile kahjuks ja hädaks tuleksid. Seepärast on nõnda pandnu:
1) Et kohe pärast seda, kui seesinane talurahvaseadus saab [välja] kuulutatud, kogukonnad tuleb seada ja kohtujärgi asutada; ning sel priiuse ootamise ajal, mis on neli aastat, kõik see valmis muretseda, mis vaja võiks olla.
2) Et peremeeste arvust jüripäeval 1823 üks pool ja teisel jüripäeval 1824 teine pool priiks saab, aga 1825 saab sulasmeeste ja mõisaorjade (st mõisa pärisorjadest teenijate) arvust üks pool ja 1826 teine pool oma priiust kätte, nõnda, et jüripäeval 1826. aastal Liivimaal ei ühtki pärishinge ei saa leitama. [---]
V Kõik talurahva lapsed, kes pärast sedasinast talurahvaseaduse [välja]kuulutust sünnivad, on sellesinase seaduse järele jo sündimisest priid; kõik jooksjad ja hulgused, kes enne selle seaduse [välja]kuulutamist omast sündimise paigast [on] ära karanud ja heal meelel tagasi tulevad, neile antakse andeks ja saavad Liivimaa talurahva priiuse osaliseks.
VI [---] kui talurahvast priiks [on] saanud, siis tehakse ehk makstakse kõik nõnda, kuidas kontrahti järele leppimine isekeskis saab olema (st talu eest tehtavad tööd jm kohustused muutuvad talupoja ja mõisniku omavahelise kokkuleppe objektiks ega ole enam normeeritud).
VIII Selsamal päeval, mil seesinane talurahvaseadus saab [välja] kuulutatud, saab mõisa nõnda kui mõisavanemgi kõigest hoolest talurahva kroonusundimiste ja maksude (st kõikvõimalikke talurahval lasunud riiklikud ja kohalikud maksud, millede eest pidid nüüd ise vastutama) pärast lahti; needsinased maksud olgu nüüd hinge ehk maade peale pandud, siis ei seisa ega kosta mitte mõis, vaid talupoeg nende eest ja sestsamast päevast ei ole enam mõisniku kohus talupojale laenuks anda.
§ 1 Liivimaa talurahvas jaotatakse kogukondadesse (st valdadesse), kel oma vöörmündrid on ja heidetakse kogukonda oma kogukonnakohtu alla. Kihelkonnakohus käib kogukonnakohtust ja maakonnakohus jälle kihelkonnakohtust üle, aga viimse otsuse kohus, mis Hovrihti-kohus (st ...) Riias on, kes talurahvaasju seletab, käib neist kõigist üle. [---]
§ 11 Sest, et palju segamist saaks olema, kui talupoja inimesel priipõlve seisuses mitte liignime peaks olema: sest ja sellepärast on tarvis, et iga suguvõsa ning kõik, kel suguvõsa ei ole, enestele liignime annavad. [---]
§ 13 Niipea, kui üht taluinimest priiks lastakse, olgu tema peremees, sulane ehk mõisaori, siis saab tema loa, kui ühtegi poleks, mis seda keelaks, teada anda, et oma taluasemelt ehk oma teenistusest tahab ära minna ja teises kohas kaupa teha, maid rentida ehk teenistust otsida. Ometigi ei tohi tema kolmel esimesel aastal, mis pärast tema priiks laskmist esimesed on, ei mujal kui aga oma kihelkonnas [---] teist aset, renti ehk teenistust otsida. Kui see ajakord täis on saanud, siis võib tema maakonnajaos, kelle järele kihelkond on, kus tema selle ajani elanud, igas paigas jälle kolmest aastast enesele aset ja teenistust nõuda, ja kui nõnda kuus aastat täis [on] saanud, siis on temal luba Riia kubermangus kõigis paigus aset otsida ja elada.
§ 15 Enne jüri[päeva] 1832 ei tohi ükski priiks lastud inimene [---] linna paika asuda [---].
§ 54 Liivimaa talupojal on õigus ja luba aset ja maid päriseks osta, aga seda ei saa iialgi olema, et ta mõisaid ehk maid, kel mõisa ja mõisnikkude õigused on, ühegi hinna eest enesele saaks pärida (st selline luba anti kõigist seisusest kristlastele Liivi- ja Eestimaal vastavalt 1866. ja 1869. aastal).
§ 69 Liivimaa talupojamees, keda soldatiks tahetakse panna (sellest nekrutikohustusest olid sama seaduse § 502 järgi vabad taluperemehed, koolmeistrid, vöörmündrid, kogukonnakohtu liikmed, ka mõned mõisateenijad), võib üht teist kuulata, kes tema asemele ja tema eest nekrutiks läheb ehk ta võib ka selle hinnaga, mis Kuramaa kubermangus pandud, ennast lunastada (Liivimaa talupojad said seega vabaksostuõiguse, Eestimaa talupojad said sellise õiguse alles 1861). [---]
§ 87 Igal kogukonnal (kuida § 54 õpetab), on luba pärismaid endale saada [---]; peale seda võib ja peab temal ka oma rahalaegas (valla) rahalaegas olema [---].
§ 88 Iga kogukond valitseb (st valib) enesele kaks meest vöörmündriks, kes kui kogukonna eestkostjad tema eest seisavad ja niisugused asjad ära toimetavad, kelle pärast mitte tarvis ei ole kõike kogukonda kokku kutsuda. [---]
§ 514 Kogukonnakohtu kohus on talurahva magasiaida ja selle eest hoolt kanda, et mis magasiaidast laenusk on võetud, kohe pärast lõikust jälle saab ära tasutud. [---]
11) Neist magasiaitadest, kus nii palju vilja sees [on], et iga kogukonna meeshinge peale kolm vakka rukist ja kaks vakka suvivilja tuleb, antakse neile, kel leivapuudus on, selle viisiga laenuks, et kahe vaka pealt ühe kuuendiku ootust (st intressi) maksavad. Kui magasiaidad veel mitte täis ei ole, vaid veel igal aastal nõnda, kuidas seatud on, vilja sisse tuleb panna, siis ei hakata enne ootust võtma, kui siis vast, kui enam tarvis ei ole sisse panna.
15) Kõik kogukond seisab ja kostab hulgakesi selle eest, et magasiait täis, omas korras ja omas õiguses on, nõndasamuti kui veel tarvis vilja sisse panna, igal aastal nõnda [palju], kuidas kohus on, sisse pannakse.
§ 516 1) Igas kogukonnas peab üks kool olema, kus lapsi õpetatakse. [---]
§ 517 1) Igas kihelkonnas, kus kaks tuhat meeshinge [on], peab üks kihelkonnakool olema [---].
Lihwlandi-ma Tallorahwa Seadus. 1.-3. jaggu. Tarto-linnas, 1820.
Liivimaal võttis maapäev talurahva vabastamise küsimuse päevakorda 1818. aastal, kui Eesti- ja Kuramaa talupojad olid juba priiks kuulutatud. Liivimaa uue talurahvaseaduse projekt töötati välja Eestimaa 1816.aasta seaduse alusel ja üldpõhimõtetes ühtis sellega. Vabastamisseaduse pidulik väljakuulutamine jäi 1820.aastasse. Balti kindralkuberneri Filippo Paulucci korraldusel kroonumõisates selle seaduse mitmed sätted ei rakendunud. Näiteks ei vabastatud kroonumõisate rentnikke kohustusest anda talupoegadele häda korral toetuslaenu ning neid kohustati võimalusel jääma seniste mõisakoormiste juurde ja lubama talupoegadel hakata talu eest renti maksma rahas, rendilepinguid taludega tuli sõlmida 12-18 aastaks jne. Nii jäid kroonumõisates mitmed senised talurahvakaitse põhimõtted jõusse.
I Liivimaa ja Kuressaare-maa (st Saaremaa) pärismõisavanemad annavad kõik meelevalla, mis neil kui pärisvanematel oma pärisrahva peale on olnud, eneste käest ära ja teevad pärispõlvele igavesest ajast otsa; aga maad, sest et need mõisavanemate pärised on, jäävad nende kätte ja on neil meelevalda nendega teha, kuidas seda oma kasuks tunnevad tarvis olevat. [---] Sest ja sellepärast ei maksa nüüd enam see seadus, mis 1804. aastal sinna juurde lisatud, et küll üks [ja] teine nende sisse kirjutatud seadus ühe ja teise asja pärast, kuidas alamal saab nimetatud, veel mõneks ajaks kindlaks seaduseks jääb.
II Kroonu poolest lastakse, nõnda kuidas aulik keisrihärra seda [on] kuulutanud, Liivimaa kuninga valla (st riigi- ehk kroonumõisate) rahvas ka priiks. Sedasama teevad linnad ja raed oma mõisates oma valla rahvaga.
IV Ometi ei sünni ega või kõik pärisrahvast korraga ja ühel hoobil priiks lasta: muidu põllutöö mitmest kohast kinni hakkaks (st häirimatult edasi ei läheks) ega saaks maa, mis rahvast toidab, korrapärast haritud; vaid saaksid aga mitmed segadused tõusma ja sündima, mis rahu keelaksid ja viimaks kõigile kahjuks ja hädaks tuleksid. Seepärast on nõnda pandnu:
1) Et kohe pärast seda, kui seesinane talurahvaseadus saab [välja] kuulutatud, kogukonnad tuleb seada ja kohtujärgi asutada; ning sel priiuse ootamise ajal, mis on neli aastat, kõik see valmis muretseda, mis vaja võiks olla.
2) Et peremeeste arvust jüripäeval 1823 üks pool ja teisel jüripäeval 1824 teine pool priiks saab, aga 1825 saab sulasmeeste ja mõisaorjade (st mõisa pärisorjadest teenijate) arvust üks pool ja 1826 teine pool oma priiust kätte, nõnda, et jüripäeval 1826. aastal Liivimaal ei ühtki pärishinge ei saa leitama. [---]
V Kõik talurahva lapsed, kes pärast sedasinast talurahvaseaduse [välja]kuulutust sünnivad, on sellesinase seaduse järele jo sündimisest priid; kõik jooksjad ja hulgused, kes enne selle seaduse [välja]kuulutamist omast sündimise paigast [on] ära karanud ja heal meelel tagasi tulevad, neile antakse andeks ja saavad Liivimaa talurahva priiuse osaliseks.
VI [---] kui talurahvast priiks [on] saanud, siis tehakse ehk makstakse kõik nõnda, kuidas kontrahti järele leppimine isekeskis saab olema (st talu eest tehtavad tööd jm kohustused muutuvad talupoja ja mõisniku omavahelise kokkuleppe objektiks ega ole enam normeeritud).
VIII Selsamal päeval, mil seesinane talurahvaseadus saab [välja] kuulutatud, saab mõisa nõnda kui mõisavanemgi kõigest hoolest talurahva kroonusundimiste ja maksude (st kõikvõimalikke talurahval lasunud riiklikud ja kohalikud maksud, millede eest pidid nüüd ise vastutama) pärast lahti; needsinased maksud olgu nüüd hinge ehk maade peale pandud, siis ei seisa ega kosta mitte mõis, vaid talupoeg nende eest ja sestsamast päevast ei ole enam mõisniku kohus talupojale laenuks anda.
§ 1 Liivimaa talurahvas jaotatakse kogukondadesse (st valdadesse), kel oma vöörmündrid on ja heidetakse kogukonda oma kogukonnakohtu alla. Kihelkonnakohus käib kogukonnakohtust ja maakonnakohus jälle kihelkonnakohtust üle, aga viimse otsuse kohus, mis Hovrihti-kohus (st ...) Riias on, kes talurahvaasju seletab, käib neist kõigist üle. [---]
§ 11 Sest, et palju segamist saaks olema, kui talupoja inimesel priipõlve seisuses mitte liignime peaks olema: sest ja sellepärast on tarvis, et iga suguvõsa ning kõik, kel suguvõsa ei ole, enestele liignime annavad. [---]
§ 13 Niipea, kui üht taluinimest priiks lastakse, olgu tema peremees, sulane ehk mõisaori, siis saab tema loa, kui ühtegi poleks, mis seda keelaks, teada anda, et oma taluasemelt ehk oma teenistusest tahab ära minna ja teises kohas kaupa teha, maid rentida ehk teenistust otsida. Ometigi ei tohi tema kolmel esimesel aastal, mis pärast tema priiks laskmist esimesed on, ei mujal kui aga oma kihelkonnas [---] teist aset, renti ehk teenistust otsida. Kui see ajakord täis on saanud, siis võib tema maakonnajaos, kelle järele kihelkond on, kus tema selle ajani elanud, igas paigas jälle kolmest aastast enesele aset ja teenistust nõuda, ja kui nõnda kuus aastat täis [on] saanud, siis on temal luba Riia kubermangus kõigis paigus aset otsida ja elada.
§ 15 Enne jüri[päeva] 1832 ei tohi ükski priiks lastud inimene [---] linna paika asuda [---].
§ 54 Liivimaa talupojal on õigus ja luba aset ja maid päriseks osta, aga seda ei saa iialgi olema, et ta mõisaid ehk maid, kel mõisa ja mõisnikkude õigused on, ühegi hinna eest enesele saaks pärida (st selline luba anti kõigist seisusest kristlastele Liivi- ja Eestimaal vastavalt 1866. ja 1869. aastal).
§ 69 Liivimaa talupojamees, keda soldatiks tahetakse panna (sellest nekrutikohustusest olid sama seaduse § 502 järgi vabad taluperemehed, koolmeistrid, vöörmündrid, kogukonnakohtu liikmed, ka mõned mõisateenijad), võib üht teist kuulata, kes tema asemele ja tema eest nekrutiks läheb ehk ta võib ka selle hinnaga, mis Kuramaa kubermangus pandud, ennast lunastada (Liivimaa talupojad said seega vabaksostuõiguse, Eestimaa talupojad said sellise õiguse alles 1861). [---]
§ 87 Igal kogukonnal (kuida § 54 õpetab), on luba pärismaid endale saada [---]; peale seda võib ja peab temal ka oma rahalaegas (valla) rahalaegas olema [---].
§ 88 Iga kogukond valitseb (st valib) enesele kaks meest vöörmündriks, kes kui kogukonna eestkostjad tema eest seisavad ja niisugused asjad ära toimetavad, kelle pärast mitte tarvis ei ole kõike kogukonda kokku kutsuda. [---]
§ 514 Kogukonnakohtu kohus on talurahva magasiaida ja selle eest hoolt kanda, et mis magasiaidast laenusk on võetud, kohe pärast lõikust jälle saab ära tasutud. [---]
11) Neist magasiaitadest, kus nii palju vilja sees [on], et iga kogukonna meeshinge peale kolm vakka rukist ja kaks vakka suvivilja tuleb, antakse neile, kel leivapuudus on, selle viisiga laenuks, et kahe vaka pealt ühe kuuendiku ootust (st intressi) maksavad. Kui magasiaidad veel mitte täis ei ole, vaid veel igal aastal nõnda, kuidas seatud on, vilja sisse tuleb panna, siis ei hakata enne ootust võtma, kui siis vast, kui enam tarvis ei ole sisse panna.
15) Kõik kogukond seisab ja kostab hulgakesi selle eest, et magasiait täis, omas korras ja omas õiguses on, nõndasamuti kui veel tarvis vilja sisse panna, igal aastal nõnda [palju], kuidas kohus on, sisse pannakse.
§ 516 1) Igas kogukonnas peab üks kool olema, kus lapsi õpetatakse. [---]
§ 517 1) Igas kihelkonnas, kus kaks tuhat meeshinge [on], peab üks kihelkonnakool olema [---].
Lihwlandi-ma Tallorahwa Seadus. 1.-3. jaggu. Tarto-linnas, 1820.